esmaspäev, november 05, 2018

1.11-5.11.2018

Reedel käisin lapse klassiga Tartus kaasas. Laupäeval oli ema sünnipäev ja täna nägin hullumaja Selveri ees kauboid. That´s about it.

kolmapäev, oktoober 31, 2018

17.10-31.10.2018

Pool kuud kokkuvõtvalt. Üle pika aja õnnestus mul täna hommikul tekitada kohviüledoos. Jõin kodus mitu tassi lahjat kohvi, ei söönud ja tulin tööle, kus tegin ühe suure tassi, pooleks piimaga, kohvi. Nüüd käib pea ebameeldivalt ringi. Ei plaaninud nii.
Oktoober on hullult kiiresti mööda saanud. Tavaliselt üsna jama kuu. Sama mittemidagi ütlev kui näiteks jaanuar, mis on minu arust aasta masendavaim kuu. Poolteist nädalat tagasi käisime mehega Riias. Kus mujal, kui  IKEAs. Ja ka niisama. Oli tore küll, ainult et enamuse valgest ajast viibisime kas siseruumis või autos Tallinn-Riia ja Riia-Tallinn vahemaad läbides. Linna peal jalutamiseks jäid napid õhtutunnid reedel ja laupäeval. Ja oli meeletult külm. Mina juhtusin enne minekut ilmateadet uurima ja igaks juhuks vahetasin jaki talvejope vastu. Mul olid ka müts, sall ja kindad kaasas aga ikka oli külm ja vastik ja pime. Ei tahtnudki jalutada. Istusime kohvikutes. Ühe korra peaks ikka veel minema. Suurlinn otse ukse all aga mitte midagi ei tea sellest.
Sellele järgneval nädalavahetusel ma olin lastega kodus. Ei teinud miskit märkimisväärset. Käisime Lendavas Taldrikus söömas. Meil on lastega selline traditsioon, et kui Villu on välismaal, siis me läheme sinna sööma. See on nende lemmik. Mul on kergelt kopp ees juba. Juba aastaid seda traditsiooni pidanud. Kuna olin üksinda, siis ei saanud ma ka kummalgi nädalavahetuse hommikul magada. Ärkasin ühel päeval peale viit ja teisel peale kuut. Ja praegu liigub kõik samas vaimus. Mari on ka kaks ööd lihtsalt lambist keset ööd üles tõusnud ja nõudnud, et nüüd oleks vaja ärgata. Mõlemal ööl olen ma suutnud ta siiski ümber rääkida ja magama saanud. Aga hommikul tõuseb ikka enne seitset. Hakkame teda hiljem magama panema. Näiteks kell 21.00.
Kui nüüd teemat vahetada, siis möödunud nädalal kohtasin ma kahte lahedat inimest. Kui näiteks oled naine ja mõtled, et appi, ma olen varsti  niiii vana, näiteks 38, siis peale nende kahe inimesega kohtumist võib natukeseks maha rahuneda. Ma ei näinud neid koos. Üks päev oli üks asi ja teisel päeval teine. Nii täpselt ma öelda saangi. Mõlemad olid juba vanaemad ka aga iial ei tuleks ise selle peale, kui ei teaks. Üks oli end pisut küll tuunida lasknud aga oma suhtumise ja olekuga kompenseeris selle. Ma ei laseks kunagi midagi oma näo kallale. Teise naise puhul ma vaatasin ja mõtlesin, et jube äga naine on. Huvitav et kui vana. Mõtlesin, et midagi kolmekümnendate keskel. Ega ma ei tea ka, kui vana ta on aga ta ütles ühele hetkel, et tal on kaks lapselast. Ohoo, üliäge. Elu on olemas ka kusagil neljakümnendates. Muidugi on. Tegin nalja. Mis siis, et oma peas jäin arengus sinna kusagile 23.eluaasta peale pidama. Ja sellega võib oktoobrikuu lõppenuks lugeda.

teisipäev, oktoober 16, 2018

9.10-16.10.2018

Suht räme närvipõletik seljas. Mis ma teinud olen selleks, et see välja ravida? Pmt mitte midagi peale paari valuvaigisti võtmise ja pipraplaastrite. Käisin eile joogas ja nüüd põlv ka valutab. Miks, oo, miks??!! Möödunud nädalavahetuse veetsin ma Haapsalus. No mida vedmine ilmaga. Päeval olime sõbrannaga küll spas aga pimedas läksime mööda mere äärt jalutama. Ja kuigi me peale pinkide eriti midagi ei näinud, siis ikkagi võib öelda, et oli imeline olla. Ma avastasin ju, et ma ei ole Haapsalus õhtut veetnud täpselt 10 aastat ja ei olnud teadlik, et seal nii palju kohvikuid on. Tegelikult ka aastal 2008 ma vahtisin rasedana spas pealt, kuidas mehed õlut jõid ja piljardit mängisid. Ei käinud linna peal. Olin kuulnud, et inimesed jäävad seal õhtuti nälga, kuna pole kohta, kuhu õhtul välja minna. Meie aga nägime kümneid kohti ja kõik olid rahvast täis. Ühes kohas isegi tantsiti armsalt. Sedasi päriselt. Kamp lätlasi vaatas aknast sisse ja naersid. Võib-olla oli tegemist suvehooaja järellainetusega ja talvel ulub tänavatel tuul ja veerevad heinapallid. Igatahes, Haapsalu on hästi ilus linn ja istuda saab absoluutselt igal pool.
Esmaspäeval ütles mu töökaaslane minu kohta midagi, mille üle ma ise pikemalt mõtlema jäin. Siis meenus, et aastate eest oli üks mu sugulane mulle samuti midagi taolist öelnud, mis mind tol hetkel väga imestama pani. Ma nimelt oman tõenäoliselt suhteliselt ebaadekvaatset hinnangut enese suhtes ja seetõttu käin ringi hoopis teistsuguse arusaamaga endast, kui välja paistab. Nii tuleb nüüd välja. Eks ta ole pigem meeldiv kui ebameeldiv. Aga naljakas ka. Fake it till you make it!
Muudest uudistest veel, et panin omale Netflixi ja sattusin ühest sarjast juba sõltuvusse. Õnneks oli eile õhtul jalka ja ma sain voodis telefonist sarja vaadata. Ma ei tea, miks ma selle kohta õnneks ütlen. Nüüd ma olen, muidugi, suure probleemi ees--kust leida ekstra aega, et mingit sarja vaadata. Ma vaevalt jõuan lugedagi. Aga täna hommikul, elus teist korda, ei helisenud äratuskell. Muidugi just sel päeval magas Mari 07.36-ni. Ja isegi mina ei olnud see, kes lihtsalt ärkas, vaid unekott Villu.

pühapäev, oktoober 07, 2018

7.10-8.10.2018

Oh, ma olen sel nädalavahetusel kodundusolmes eriti töökas olnud. Tavaliselt ma nii palju teha ei viitsi. Aastatega olen oma latti ikka väga palju madalame lasknud. Meelerahu huvides. Mitte, et koristamine ja muu selline sahmerdamine mind hullult endast välja viiks aga see on tüütu ja miks ma pean nädala kaks vaba päeva sellele raiskama. A sel nädalavahetusel tegin igast asju. Osaliselt sellepärast, et Villu on asjade ära tegemise maniakk. Maksimaalse kohusetundega. Isegi nendes asjades, millel tähtaega pole ja mida ei pea ära tegema, kui ei viitsi. Ta teeb kohe. Ma ka siis. Näiteks viskasin taas 3 kotitäit riideid kogumiskonteinerisse. Kaks nendest moodustasid küll Villu vanad joped. Mul on üks kastitäis riideid veel ära pandud. Sellised korralikumad. Kui viitsin, panen kuhugi müüki. Aga ei ole veel seda tuhinat peale tulnud. Täitsa hulluks ajab ennast ka.
Üritan siin ka Milan Kundera Olemise talumatu kergusega lõpule saada. Ei meeldi. Ma ei teagi, kuidas põhjendada. Ei istu. Mitte sisu aga pigem stiil ei haaku. Aga ehk ikka sisu ka. Selline kirjeldamatu tunne--see kas tekib lugedes või ei teki. Hasart, huvi, mõtted, emotsioonid. Olemise talumatu kerguse puhul tekkis neid null. Lisaks ma absoluutselt vihkan, kui kusagil on kirjeldatud kellegi unenägusid. Pikad sisekaemused....oleneb.  Ma jätsin ülbelt lehekülgede kaupa vahele. Ei ole raske lugemine, kergesti jälgitav stiil, arusaadav, kõiki paeluvad teemad (armastus, suhted, truudusetus, elu kordumatus). Paljudele kindlasti meeldib. Mind ei kõnetanud. Tundub pigem selline gümnaasiumi lõpuklassi lugemine. Liigun edasi Murakami juurde.
Eile käisin ka kohvikus ja kinos sõbranna ja õega. Sõpruses näidati Moekunstikino raames filmi Täiuslik suurus 14. Film rääkis modellidest (kes ise ei taha, et neile viidatakse kui plus-suurus modellid, sest nad on ka lihtsalt modellid), kes on suuremad kui modellid, keda me enamasti igal pool  moega seotud valdkonnas näeme. Palju oli juttu ka moetööstuse ebaõiglusest ja miks see nii on, et kõrgmoe rõivaid normaalsuuruses naine poest ei leia. Moeajakirjadest pilte samuti mitte. Paradoksina toodi välja kõik saamata miljonid, mida moeloojad tasku pistaksid, kui teeksid samu riideid ka suuruses L, Xl ja XXL. Miks nad seda ei tee, on ilmselt ikkagi see sama vana hea kuvand, et kõhn võrdub edukas, seksikas, ihaldusväärne. Oli mõningaid erandeid, nendest siis ka film, kes proovisid maailma muuta ja vaatamata ühe modelli väga rasketele läbielamistele, andis see lugu edasi siiski positiivse noodi. Võib vaadata ja mõjub pigem hästi. Oh, ja Sõpruse kino on ju nii lahe kino ka. Selle mõtte pealt kohe jätkan teemaga, et mul on talve tulekuks täpselt 0 paari pükse. Oma viimased püksid suutsin ma keset tööpäeva põlve koha pealt puruks rebida lihtsalt neid kergitades. Mu põlved on vist paisunud või milles asi on. See juhtus vähemalt kuu aega tagasi. Eelmise nädala ilmade valguses sai kergelt kõrini kleidiga käimisest. Otsustasin, et tänane pühapäeva õhtu on see päev kui ma lähen kaubanduskeskusesse ja loodetavasti leian omale midagi jalga.
Jälle olen ma kirjutan blogi hästi kiiresti ja ilmselt ka sama sõnaosavalt nagu põhikooli õpilane aga Mari toimetab teistes tubades, ma ei saa keskenduda ja ma ei ole ka päris kindel, mida ta vahepeal korda saatnud on. Seda ma nägin, et ta vildikaga Tomi legokasti ja oma varbaid värvis. Vahepeal tõi ka midagi kuivama. Pole katsunud, kas see on ka päriselt märg. Ja kuna ta karjub mulle teisest toast juba pikemat aega, et ta tahab muffinit, siis ma ei saa enam jätkata. Aga mul ei ole midagi rohkem öelda ka nagu.

reede, oktoober 05, 2018

10.09-05.10.2018

Okei, ma juba täiesti tunnetan endal seda ise enda tekitatud survet, et ma peaks midagi kirja panema. Mingil müstilisel moel on varsti pea kuu pikkune paus tekkinud. Tahaks küll tihti kirjutada, siis jälle tundub see tühise lobana (mida ta ka on) aga samas ma ju mõtlesin ise selle välja, et kirjutan aasta aega enam-vähem regulaarselt. Et siis ma pean nüüd kohe kalendri ette võtma ja vaatama, mida märkimisväärset toimunud on. Mäletan seda, et 15.09 oli meil pulmaastapäev ja siis käisime väljas. Ja seejärel uut Eesti filmi Võta või jäta vaatamas. Üks koht oli vastik aga üldiselt suutsin ikka pisarat poetamata vaadata. Erinevalt Seltsimees Lapsest, kus nutsime terve saaliga. Mehed ka. Erinevad asjad mõjusid erinevate filmide puhul. Siis edasi oli meil remondi teine etapp, kus  maaler käis seinu värvimas. Võib öelda, et selle tegevuse saatel möödus terve nädal. Nüüd on jäänud veel riiul teha ja mõned mööbliesemed hankida. Mistõttu me varsti lähemegi......teadagi kuhu.
 Käisin sõbranna sünnipäeval. Olin Mariga kodus, kes oli pisut haige. Ei üllata. Ühel päeval helistati aga lasteaiast (alati meeldiv keset päeva selline kõne saada. Üldse ei tekita ärevust, kui helistaja nime vaatad), et Maril jäi näpp kapi ukse vahele ja nii hullusti, et kätte enam ei saanud. Pidid noaga seda vahet natuke suuremaks kangutama. Igaks juhuks kutsuti ka kiirabi. Tulid viis kiirabitöötajat kohe ja nii. Õnneks oli näpp terve, ainult muljuda sai aga Mari ise oli šokis, mistõttu läksin temaga koju. Ta on võimeline sellisele situatsioonile kõrge palavikuga reageerima. Seda kartsin kõige rohkem. Aga rääkides nendest kõnedest, siis kevadel sain ka taolise kõne: tere, kas teie olete Mari ema? Helistan teile lastepolikliinikust. Ma sain umbes neli südamerabandust järjest. Ta käis juba lasteaias ja ma hakkasin kohe elavalt ette kujutama, mis kõik nüüd juhtunud on. Tegelikult tahtsid ainult üht arstiaega muuta. Jeebus küll.
Siis käisin sõbranna beebit vaatamas, kes sündis septembri lõpus kodus. Mul selle asjaga nüüd korras. Nad on ebanormaalselt nunnud tegelased aga mingit ürgset paljunemisinstinkti nad minus enam ei tekita. Hea, et saab teiste omasid katsuda. Oktoobris on ees veel igasugu asju. Läheme järgmisel nädalal sõbrannaga Haapsallu Spa-sse. Siis mehega Riiga. Ja siis ongi varsti oktoober läbi ja pmt jõulud käes. Tsau.

kolmapäev, september 12, 2018

7.09-12.09.2018

Selles ajavahemikus:

*oli palgapäev
*oli nädalavahetus, kus ma: -käisin mini-naistekal, kus põhiliselt rääkisime kärgperendusest ja veel ühest muust salapärasest asjast.
                                             -ostsin kolm padjapüüri.
                                             -korjasin õunu
                                             -ärkasin 05.30
*sain teada, et lasteaias võivad olla täid ja mul hakkas momentaalselt pea sügelema. Ehkki öeldi, et nendel, kes täna kohal olid, täisid ei tuvastatud. Mari oli kohal.
*üritasin leida jalanõusid, mis sobiksid nii pükste kui ka seelikuga. Ei õnnestunud. Absull. Ja muidu ka, mis toimub? Kõikidest jalanõudest on kabjad tehtud? Ma ei jälgi väga jalanõumoodi ja sealt ka ilmselt minu teadmatus. On mingi king, eksole, millel on tald. Tundub jumala okei. Ometi on sinna veel kolm talda alla keevitatud ja niiviisi kingale ebanormaalne kõrgus antud. Totaalne rõveduse tipp. Ülejäänud variandid on kas blin-bling või pensionäri king. Ma juba piilusin meeleheites sinna viimasesse kategooriasse, sest ma olin tõega juba mõistust kaotamas. Kindlasti oleksid need über mugavad. Kui ma veel naiivselt poodi läksin, siis oli mul välja mõeldud mingi summa, mida ma ületada ei tahaks aga reaalsusega kohtudes ja meeleheites ühest poest teise uhades, olin valmis aina suuremaid summasid pere söögirahast mängu panema. Saaks ainult midagigi.
 Õhtul tellis mees mulle netist ühed papud ära. 
*üritasin broneerida kahte arsti vastuvõtu aega. Ühe sain aga teist sel aastal lootust saada pole. Tegelikult kolme aega. Kolmandat proovisin kliendile saada aga ka seal ei ole see aastal 2018 enam võimalik. Masendav.
*Võtsin ühendust fotograafiga, et perepildid lõpuks ära teha.
*Olen 20 aastat sama mehega koos olnud.

neljapäev, september 06, 2018

30.08.-6.09.2018

Ma praegu üldse ei viitsi kirjutada ja poolenisti sunnin end tagant, et saaks dokumenteeritud mu äärmiselt põnevad viimased päevad. Laupäeval käisin poistega Viimsis veekeskuses. See oli üks osa Tomi sünnipäevakingist. Kuigi ma olin plaaninud, et ma natuke ujun ja ülejäänud aja lihtsalt vedelen,  suutis Villem mu kuidagi ikka ära rääkida laskumaks alla kõikidest kõige jubedamatest torudest. Kahte titekat ei hakanud proovima. Ma ei ole adrenaliini fänna. Võib öelda, et liigset adrekat ma isegi vihkan. Ometi ma lasin endaga seda juhtuda. Ok, üks toru, kust tuubiga alla tulla sai, oli üsna chill ja sealt sõitsin isegi korduvalt. Ülejäänud kaks olid ebameeldivad. Ometi nägin ma torujärjekorras seistes ka endast vanemaid naisterahvaid. Hämming. Villem arvas, et väga normaalne. Pühapäevast meenub vaid see, et ma triikisin riideid. Tegevus, mida ma mitte kunagi ette ei võta. Kooli alguse puhul oli vaja valged pluusid ära triikida ja kui juba triikimislaud sai kapi alt välja võetud ja tolmutuustidest puhtaks tehtud, triikisin ära ka mõned enda riided. Ma üldiselt juba spetsiaalselt poes vaatan, et riideid, mida ma endale soetan pidevalt triikima ei peaks. Püha jumal, kui ma hakkaks kõike seda puhast pesu, mille hunnik üle päeva pea laeni ulatub, veel ära triikima. Mul ei jääkski aega....emmm, magamiseks? Pesemiseks? Raamatuid ma ju niikuinii peale tööle minekut enam lugeda ei jõua. Ma olen õhtuks lihtsalt kohutavalt unine, et enne, kui ma kannutäit rohelist teed ära ei joo, ma midagi tegema ei hakka.
Imestuseks on täna juba neljapäev. Eile ärkas Mari enne 06 hommikul ja ma olin jälle terve päev nagu puuga pähe saanud ja pohmakaga. Lubadusest mitte enam juua liiga palju coca-colat, ei tulnud miskit välja ja ma jõin päeva peale kaks pudelit. Lihtsalt ei suutnud olla kuidagi. Ühtlasi viibisin liiga kaua Lasnamäe bussides. Vot sedasi. See on siis väga üldiselt. Mis TEGELIKULT toimub, seda ma kirjutada ei saa. Sorri kui laused lihtsalt lakooniliselt reas on. Ma ei pingutanud.