esmaspäev, juuni 05, 2017

Kaks asja, mis mind eile närvi ajasid. Nendest üks ajab ikka veel.

Alustan sellest, mis varem närvidele hakkas käima. Panime Osta.ee-sse müüki oma titevankri komplekti. Olematu hinnaga, et jumala eest kiiresti minema viidaks. Ma olin selle üsna ribadeks ka kärutanud. Pluss turvakas oli täielik feil selles komplektis. Aga elu sees ei oleks tulnud pähe katsetada turvahälli kaldenurka autos enne ostmist. Ja mida sa katsetad, kui beebi on alles kõhus. Saime sellest aimu haiglast koju sõites. Noh, ühesõnaga komplekt osteti ära väga ruttu. Ostjaks Aljona Narvast. Siinkohal mainin ära loo ühe põhilise punkti--alati midagi müües märgime ära, et kaubale tuleb ise järele tulla. Ei viitsi iial hakata saatmisega jamama. Nii ka seekord. Aga oh rõõmu, kui kohe peale kauba ostmist, saame Aljonalt kirja, et kas oleks võimalik postiga saata? Jättes kõik imestunud  emotsioonid siinkohal kõrvale, vastasime, et ei, ei ole. Oksjonil on märgitud, et kaubale tuleb ise jäerele tulla. That´s it nagu! Tutvu tingimustega, inimene. Ja kes üldse ostab toote, mis asub Tallinnas, elades ise Narvas ja teades, et järele tulla pole võimalik? Nats napakas käitumine nagu. Aa ei, ta ei jäta oma jura. Tahab, et saadaksime kulleriga. Ma vastan, et ei, ma ei saada kulleriga. Ma peaksin ju siis kõik need 25 asja kuhugi pakkima esiteks. Mul pole mingeid laibakotte või karpe kodus niisama võtta ja ostma ma neid ekstra sellepärast ka ei lähe. Ausalt ka, ma ei taha ja ei viitsi. Sai ju selline tingimus pandud just sellepärast. Võite öelda, et ma terroriseerin kedagi vaest rasedat Narva naist aga see oleks sama hea, kui ma käiksin poes, topiksin asjad kotti ja siis teataksin mingile Selku tüübile, et õu, mul on kotid ilged pommid, äkki viitsid koju tassida. Teie poest ostetud ju. Oleks veider ju. Igatahes saaga jätkub. Viimane meiepoolne vastus oli, et davai, tule järgi või paneme asja uuesti oksjonile. Seal on mingid nüansid ka, nii lihtsalt see ei käi aga õigus on siinkohal meie kui müüja poolel. Midagi ületamatut olla ei saa. Muidu olgu öeldud, et alati küsitakse, et kas oleks võimalik kaup postiga saata, kui oled märkinud, et tuleb ise järele tulla. Eks leidub kindlasti palju häid inimesi, kes vastu tulevad ja võtavad selle aja ja mässavad, pakivad ja saadavad. A me pole need inimesed. Tulgu ja hammustagu see tegemata heategu mind ükskord tagumikust.
Teine värk siis eile. Läksime lapsega Nurri kassikohvikusse. See on see kohvik, kus elavab 8 kassi. Polnud kunagi varem käinud. Kohvik oli üsna tühi, kassid magasid. Enne menüü saamist toodi läbilugemiseks ja allkirjastamiseks kasside reeglid. Mida tohib ja mida ei tohi jne. Fine, kirjutasin alla ja toodi menüü. Avasin selle ja esimese asjana loen, et kohvikus kehtib külastustasu. Täiskasvanud 5, üliõpilased, pensionärid 2,5 ja perekond 10. Misasja nagu?? Olin juba eelnevalt Aljona tõttu tujust ära ja nüüd mingi selline jamps siin. Loomulikult ma ei hakanud ütlema lapsele, et pane riidesse, me läheme ära. Ega ma mingi loll ei ole. Vaatasin hoolega ringi, et kus see silt neil võiks olla, et külastus maksab raha. Kusagil ei olnud. Hiljem, makstes, uurisin müüjalt, et kas neil on ukse peal kirjas, et siin kehtib külastustasu? Sain vastuseks, et on kirjas. Kui meid siis välja lasti, sest ise sa väljuda ei saa, kassid võivad jooksu panna, siis seisin ja uurisin välisust. No ei olnud mitte kusagile kirjutatud, et kohvikus on külastustasu. Igatahes siis teadke, et sinna kohvikusse minnes, tuleb arvestada vähemalt 5-eurise lisakuluga. Selle eest saab siis, nii kaua kui soovid, vahtida kaheksat magavat kassi. Mina ei ole mingi crazy cat-lady ja mulle tundub selline asi pisut absurdsena. Pange korjanduskast omale kohvikusse või midagi. Vaatasin nende kodukat ja FB lehte praegu, ei leidnud ka sealt sellekohast infot. Kurat ja see Aljona ajab endiselt täiega vihale.

kolmapäev, mai 03, 2017

Tagasi zombimaal--peast sooda jahub niisama.

Oh juudas küll! Iga päev 05.30 tõusta on nii rets:) Olin juba unustanud, mis tunne on IGA PÄEV ringi käia nii, et luugid tahavad kinni vajuda. Just tulime joogast, laps jäi autos magama ja automaatselt mõtlesin, et tõstan ta vankrisse ja läheme jalutama. Siis aga tuli mul täiega hull idee, et mis oleks, kui ma paneks ta vankrikorviga tuppa hoopis ja ise vedeleks diivanil. Natuke võttis aega, et end selles ettevõtmises veenda aga kokkuvõttes just nii ma tegingi. Võtsin kohvi ja kobisin diivanile mingit suvalist romantilist komöödiat vaatama. Õnneks polnud ka survet raamatut lugeda, kuna Mari tegi mu Kindle´i katki. Parasjagu oligi seal üks raamat pooleli. Pean selle nüüd paberkandjal endale sebima, sest ma ei saa raamatuid pooleli jätta. Ainult siis, kui nad on väga halvad.
Joon nii palju kohvi ja rohelist teed, kui tahad aga miskit sellest paremaks ei lähe. Ainult halvemaks--mu nahk on nii kuiv, et valus on. Vett on rohkem juua vaja. Meelest läind juba. Ega mul midagi neil päevil meelde muidugi ei jää. Üks päev ütlesin köögis kõva häälega, et ma helistan nüüd isale. Kerime kolm tundi edasi, kui olin pargis ja isa helistas. Ma ei olnudki jõudnud telefonini ennem, kuna olin selle samas kohe unustanud. Igast muud asjad ka unustan ka ära. Isegi, kui ma iga liigutuse kirja paneksin,  siis ma ju unustaksin seda nimekirja vaadata. Google kalender oma telefoni ekraanile saada on liiga ulme. See teise telefoniga sünkima panna--veel ulmelisem ulme.
Päkapikk on muutunud parajaks põrguliseks. Hakkas üks päev ja kõik. Kui magama vaja minna, siis röögib. Päeval ei viitsi ma üldse muud moodi teda magama panna, kui vankriga jalutades. Õhtul hoian hinge kinni, kas täna läheb sujuvalt või läbi raskuste. Muidugi keegi peale minu teda magama panna ei tohi. See selgus äsja meil. Pidin seetõttu ära jätma joogalaagri eeloleval nädalavahetusel. Kahju ei ole, inimene on alles aastane. Kahju on mul siis, kui ma suvel pean ära jätma tripi Kesk-Eestisse ja augustis Flow festivalile mineku (London Grammar!!!). Juba hakkasin pileteid ostma, kui kiskus kahtlaseks--´tea, kas saabki minna. Rohkem ma lapsehülgamise plaane suveks teinud ei ole. Ahjaa, Intsikurmu festar aga sinna saab tita kaasa võtta, kui tungiv vajadus peaks tekkima.

esmaspäev, mai 01, 2017

Eile

Tere varahommikust. Mis neid unetunde siis täna öösel tuli--3,5 kusagil. Kell 05 juba ilus valge väljas ja maa ka ilus valge, mis viga ärgata. Tunne on täiesti normaalne. Poole päeva pärast on kindlasti huvitavam. Mul on väiksemal lapsel jõhker nohu, sellepärast me ei maga. Eile sai suts kauem magada, aga mitte ka eriti. Tähendab, nüüd ma olen nagu puuga pähe saanud, sest reedel, kui ma jooksmas käisin, ma mõtlesin, et blogiks natuke ja oli isegegi mingeid mõtteid, kuid nüüd ma vahin siin lihtsalt oma lahustuva kohviga aknast välja. Eile, kui ma õues olin, tekkis ajju korra  lühis, et mis kuu meil hetkel on. Et esimene mai on kohe, jah? Oot, või on ikka jaanuar? Laps ütles mul eile, et tal on tunne, et peaks sussi aknale panema. Täpselt. Kolm aastat tagasi käisime lastega piknikul ja oli nii palav, et pmt midagi polnud seljas. Ja siis on mul minevikust pilt, kus ma, nagu sel aastalgi, täis talvevarustuses olen. Imelik aeg, see kevad. Ja kõik, rohkem ei tule.

reede, märts 17, 2017

Brrrr

"Noh, naine, vaatan, et sa ei ole peale sünnitamist mingeid erilisi valusid kogenud!", vaatas jumal pilve pealt alla ja pugistas naerda.
Otsustasin, et lõpetan imetamise. Aitab nagu kah ja juba ammu on imemine asendunud üsna brutaalse näksimisega, kuhu on kaasatud ka küünistamine ja näpistamine. Äärmiselt valus. Kuulasin siit ja sealt, et kuidas see lõpp kõige valutum oleks. Ei mäleta ise enam. Sain soovitusi, et järk-järgult oleks okei toimida. Teeme ära, mõtlesin. Alustame sellest, et tõmbame päevase piimatarbimise ühe korra peale. Öö ja õhtuse magamajäämisega tegeleme hiljem, kui uus olukord on omaks võetud. Alustasime (juba teist korda selle protsessiga) eile. Esimene kord jäi laps haigeks ja plaan feilis. Eile läks suhteliselt rahulikult, kuna iga kord, kui tuli meelde, et nüüd võiks piima saada, läksime õue vankriga jalutama. Õhtul siis sai oma isu täis vitsutada. Minul aga hakkas peale toitmist kuidagi imelik. Kuna ma olin korra seda õudust juba kogenud, siis aimasin, mis mind ees ootab. Ei eksinud. Voodisse minnes tabasid mind kõigepealt külmavärinad, mis olid küll pigem vappekülmahoogude moodi. Üks rind valutas metsikult. Teadsin, et peaksin laskma lapsel sealt süüa aga see oli nii valus. Võrreldav sellise tundega, kui keegi võtab käärid ja hakkab sul nibu otsast ära lõikama, samal ajal nõelu rinda toppies. Jah. Mingi hetk sain aru, et mul on ka palavik. Komberdasin kööki, et tabletti võtta ja apelsinist, sidrunist ning laimist mahla pressida. Tablett aitas täpselt kaheks tunniks, siis kaaberdasin uue järele. Loomulikult ärkas laps öösel sada korda ja kartsin, et ta tahabki kell 03 üles tõusta. Hommikul oli palavik läinud aga noh, tunne oli ikka eriliselt räbal. Üks ülakeha pool valus. Võtsin kolmanda valuvaigisti ja edasi tegudele, mis muud.
"Armas jumal, kas ma võiks nüüd kogu selle valu ärakannatamise eest päev läbi soojas voodis lebada ja puhata? Olen näinud, et kui meestel on 37,2 palavik või nad on vähe maganud, siis nad peavad küll tükk aega kohe voodis lebama ja tuduma. Mul on ka päris rets olla."
"Muhahahahaaaa, mis sa ise arvad, lollakas!"

pühapäev, veebruar 26, 2017

Peamiselt ving

Seda postitust alustasin paar päeva enne 12. veebruari. Kirjutasin, kirjutasin ja siis mõtlesin jälle (nagu enamike postituste puhul), et mis point selle kirjutamisel kah on. Nüüd, 26.02, mõtlesin, et why not siiski.

Nonii, ehk jõuan nüüd vahelduseks ära teha ühe postituse. Palju on mustandeid aga mul pole eales aega neid läbi vaadata. Ja teemad juba iganenud ka suht. Homme saab meil kõige väiksem päkapikk siis juba aastaseks. Ma jõudsin järeldusele, et mul on ilmselt midagi viga, et mulle on tundunud see aasta nagu tavalisest viiekordselt kiiremini mööda tuisanud. Vahel ma meenutan mingeid asju, et vot siis käisime seal ja tegime seda ja siis saan aru, et ma olen oma mälestustes aastas 2015, mitte 2016. Õudne. On ikka õudne. Kuidas mul äkki ei ole enam beebit? Nüüd on laps. Ja mitte kunagi ei ole enam beebit. Mis järgmiseks? Aa, töörügamine ja vanadus. Jah, küll need lapselapsed varsti tulevad, eksole, siis on jälle beebid majas. Eee, lapselapsed, misasja?? Ma pole veel isegi välja mõelnud, mis ma oma eluga peale tahan hakata. Ma ei tea, kas ma hakkan siin ära tooma, mida üks aastane laps teeb/ei tee. Mind tavaliselt võõraste inimeste lapsed ei huvita aga kuna mu blogi loeb vist ainult paar tuttavat, siis tuttavatele ütlen, et kõnnib alates 11-kuuselt ja on muidugi väga armas. Ma parem kirjutan sellest, kui üle ootuste see aasta läks. Ma ei teagi, misasja ma ennem ülemõtlesin, et issandjumal, nüüd mul on kolm last ja ma ilmselt poolestun. Aga halloo, mu teised lapsed on suured. Unustasin selle. Siis kartsin, et kuidas ma magamatuse ja öösel ülevalpassimistega toime tulen. Üllatus--neid ei tulnudki. Mõtlesin, et väkk, need lisakilod, kuidas nendest lahti saada. Topeltüllatus--need kadusid kuidagi iseenesest jäätist süües. Ega ma nüüd mingi imeline bikiinimodell ei ole. Oh ei. Lihtsalt midagi ei jäänud mulle lisaks külge lipendama. Eks varsti on sellega lõpp, sest ma panen piimakraanid kinni paari nädala pärast. Ilmselgelt pabistan juba ka selle pärast ka ette. Seda jah, et muutusin maksimaalseks kanaemaks. Ei raatsi last kellelegi jätta. Ma ei saa aru kuidas ma jätsin oma keskmise lapse 9-kuuselt oma emale hoida kaheks ööks?

Siinkohal sai postitus otsa. Mis siis veel? Üldiselt on nii, et praegu tunnen, et kõige igavam aeg on käes. Ei maksa targutada, et tööl käia on palju tüütum. Mitte, et ma hirmsasti tööle kibeleks, vaid ma räägin, kuidas mul on praegu kodus. Hetkeolukord. Sorri noh, mul on igav. Ma lihtsalt enam ei suuda neid "imelisi" jalutuskäike ette võtta. Mitte üht tänavat ei ole siin kandis, kus ma juba 175 korda jalutanud ei oleks. Ma hakkan oksele sellest ümbrusest. Samas olen ma selline lollilt mugav ka. Mõtlen alati enne välja minekut, et sõidaks bussiga linna (mugavam kui vanker autosse pakkida ja siis kusagil lahti teha ja pärast uuesti kokku panna), käiks kusagil mujal vahelduseks. Taipohh, kui soojaks läheb, hakkan käima. Aga praegu ma ei viitsi. Hakkan mõtlema, et bussis ärkab laps niikuinii üles ja siis ei jää magama enam ja siis ma olen selle ärkvel lapsega kusagil töllerdamas ja pean sama targalt bussiga tagasi tulema. Ja ma elan tegelikult nii lähedal linnale,  pikk igav tee lennujaamast mööda ja nõme Ülemiste ristmik. Ma ei viitsi seda marssida. Tähendab, mu unistus ei ole elada Tallinna kesklinnas, oh ei. Ma lihtsalt ei kannata seda Peetrit enam üldse. Aga see muudkui kasvab ja kasvab nagu hallitus. Teen sellest mingi päev (ilmselt poole aasta pärast) eraldi postituse. Tsau.

esmaspäev, jaanuar 02, 2017

2.01.2017

Oot, ma panen oma 2016 kokkuvõtte ka. See kõlab umbes nii: jaanuar--rase; veebruar--sünnitasin lapse; detsember--laps on 10-kuune. Kuhu see aeg  kadus, mis vahepeal toimus, miks nii kiiresti, seda ma ei tea. Selleks aastaks on mul ka mõned eesmärgid: joosta lõpuks see poolmaraton ära. Üks aasta olin rase, teisel aastal lihtalt nõrk. Siis veel lugeda raamatuid. Panin Goodreadsi lugemisväljakutseks 12 raamatut aastas. Tundub ka, et olen lõpuks välja saanud poolelijäävate raamatute limbost. Jahaa, see on ime, kui ma kuu ajaga ühe raamatu läbi saan. Praegugi blogin selle asemel, et lugeda.
Eile kuulasin jalutades üht "huvitavat" BBC podcasti ja sain teada, millesse me kõik ükskord sureme-- nimelt ravimresistentsete superbakterite kätte!! U 50 aastat pole ühtegi uut antibiootikumi avastatud aga bakterid muudkui kavaldavad neid üle ja muutuvad tugevamateks ja võitmatuteks. Ime, et ma paanikahoos autoteele ei hüpanud, et saaks selle asjaga siis juba ühele poole. Ja seda kõike kuulan ma siis, kui mu lapsel pole ka peale antibiotsikuuri pissiproov korras. MMS, siit ma tulen! Tegelt ei. All good. Tšau!

neljapäev, detsember 22, 2016

No tsau!

Mulle on vihjatud, et ma võiks kirjutada. Hea küll, isegi KUI mul oleks millestki kirjutada, siis leida selleks aega, on suhteliselt võimatu. Täna siis serveeris saatus mulle selle võimaluse 5.30-se äratuse näol. Ei, laps ei ärganud, ikka mina. Kergel ärevana. Ja kergelt ärev olen ma viimastel päevadel kogu aeg. Põhjust väga nagu ei ole. Või siis ma mõtlen oma peas neid põhjuseid välja kogu aeg. Täna toimub näiteks asutuse jõulupidu ja ma mõtlen (ei muretse), et kuidas Mammu selle aja oldud saab. Sest kanaema siin pole oma lapsest vist rohkem kui 1,5h eemal olnud korraga. Ahjaa, üks kord meenub--oktoobri lõpus pulmas. Sai vist isegi 3 tundi eraldi oldud. See tundus juba elu pidu. Lapsega peole ka ei ole isu minna. Ja siis muidugi see, et mis ma selga panen. Ühesõnaga ärevusmaterjali nagu on.
Tavalisest elust siis veel. Eile viisin oma last õhtul sünnipäevale ja mõtlesin, et kui on üks asi, mis mulle totaalselt närvidele käib, siis on see see, kui mõni mu lastest tuleb koju sünnipäevakutsega Madara tänava Laserzone´i? Megazone´i? Või mistand ongi seal. Kurat noh, KÕIK peavad oma sünnipäevad seal. Ja tundub, et igal aastal. Algusega 17.30. Kurat, nalja teete või? Minu jaoks tähendaks see seda, et ma pean läbima koos beebiga tipptunnil ühe kõige rämedama ummiku Tallinnas. Ja isegi kui ma oleks ilma beebita, kas siis nagu tööl ei peaks olema või? See tähendab ju seda, et ma lahkun töölt u 16.30, et võtta laps peale, et seejärel mingi tund aega kusagil ummikus muneda. Ühe korra olen ma seda Mammuga teinud, et viisin kedagi kuttidest poole kuueks kusagile sünnipäevale. Rohkem ma never seda ette ei võta. Eile pidin küll viima 19ks, ummikuid ei olnud, aga Mammu ei soostunud magada ja röökis terve tee. Siis ma mõtlesingi, et aitab, rohkem mina kedagi ei transpordi kui pole võimalust titt koju jätta. Tomi sõbrale jätsin küll saiko-ema mulje, kui ma seal rooli taga omaette  mölisesin ja sõimasin. A mis sa teed siis oma õppesõitu mul jalus siis. Ma jälestan seda kohta. Ja jumal tänatud, kumbki mu poistest pole seal oma sünnipäeva pidada soovinud. Ma täiega räägiks nad ümber ka.
Ma pean nüüd lõpetama, sest kell on 07 ja mul on vaja kaks valget pluusi ära triikida.