kolmapäev, september 12, 2018

7.09-12.09.2018

Selles ajavahemikus:

*oli palgapäev
*oli nädalavahetus, kus ma: -käisin mini-naistekal, kus põhiliselt rääkisime kärgperendusest ja veel ühest muust salapärasest asjast.
                                             -ostsin kolm padjapüüri.
                                             -korjasin õunu
                                             -ärkasin 05.30
*sain teada, et lasteaias võivad olla täid ja mul hakkas momentaalselt pea sügelema. Ehkki öeldi, et nendel, kes täna kohal olid, täisid ei tuvastatud. Mari oli kohal.
*üritasin leida jalanõusid, mis sobiksid nii pükste kui ka seelikuga. Ei õnnestunud. Absull. Ja muidu ka, mis toimub? Kõikidest jalanõudest on kabjad tehtud? Ma ei jälgi väga jalanõumoodi ja sealt ka ilmselt minu teadmatus. On mingi king, eksole, millel on tald. Tundub jumala okei. Ometi on sinna veel kolm talda alla keevitatud ja niiviisi kingale ebanormaalne kõrgus antud. Totaalne rõveduse tipp. Ülejäänud variandid on kas blin-bling või pensionäri king. Ma juba piilusin meeleheites sinna viimasesse kategooriasse, sest ma olin tõega juba mõistust kaotamas. Kindlasti oleksid need über mugavad. Kui ma veel naiivselt poodi läksin, siis oli mul välja mõeldud mingi summa, mida ma ületada ei tahaks aga reaalsusega kohtudes ja meeleheites ühest poest teise uhades, olin valmis aina suuremaid summasid pere söögirahast mängu panema. Saaks ainult midagigi.
 Õhtul tellis mees mulle netist ühed papud ära. 
*üritasin broneerida kahte arsti vastuvõtu aega. Ühe sain aga teist sel aastal lootust saada pole. Tegelikult kolme aega. Kolmandat proovisin kliendile saada aga ka seal ei ole see aastal 2018 enam võimalik. Masendav.
*Võtsin ühendust fotograafiga, et perepildid lõpuks ära teha.
*Olen 20 aastat sama mehega koos olnud.

neljapäev, september 06, 2018

30.08.-6.09.2018

Ma praegu üldse ei viitsi kirjutada ja poolenisti sunnin end tagant, et saaks dokumenteeritud mu äärmiselt põnevad viimased päevad. Laupäeval käisin poistega Viimsis veekeskuses. See oli üks osa Tomi sünnipäevakingist. Kuigi ma olin plaaninud, et ma natuke ujun ja ülejäänud aja lihtsalt vedelen,  suutis Villem mu kuidagi ikka ära rääkida laskumaks alla kõikidest kõige jubedamatest torudest. Kahte titekat ei hakanud proovima. Ma ei ole adrenaliini fänna. Võib öelda, et liigset adrekat ma isegi vihkan. Ometi ma lasin endaga seda juhtuda. Ok, üks toru, kust tuubiga alla tulla sai, oli üsna chill ja sealt sõitsin isegi korduvalt. Ülejäänud kaks olid ebameeldivad. Ometi nägin ma torujärjekorras seistes ka endast vanemaid naisterahvaid. Hämming. Villem arvas, et väga normaalne. Pühapäevast meenub vaid see, et ma triikisin riideid. Tegevus, mida ma mitte kunagi ette ei võta. Kooli alguse puhul oli vaja valged pluusid ära triikida ja kui juba triikimislaud sai kapi alt välja võetud ja tolmutuustidest puhtaks tehtud, triikisin ära ka mõned enda riided. Ma üldiselt juba spetsiaalselt poes vaatan, et riideid, mida ma endale soetan pidevalt triikima ei peaks. Püha jumal, kui ma hakkaks kõike seda puhast pesu, mille hunnik üle päeva pea laeni ulatub, veel ära triikima. Mul ei jääkski aega....emmm, magamiseks? Pesemiseks? Raamatuid ma ju niikuinii peale tööle minekut enam lugeda ei jõua. Ma olen õhtuks lihtsalt kohutavalt unine, et enne, kui ma kannutäit rohelist teed ära ei joo, ma midagi tegema ei hakka.
Imestuseks on täna juba neljapäev. Eile ärkas Mari enne 06 hommikul ja ma olin jälle terve päev nagu puuga pähe saanud ja pohmakaga. Lubadusest mitte enam juua liiga palju coca-colat, ei tulnud miskit välja ja ma jõin päeva peale kaks pudelit. Lihtsalt ei suutnud olla kuidagi. Ühtlasi viibisin liiga kaua Lasnamäe bussides. Vot sedasi. See on siis väga üldiselt. Mis TEGELIKULT toimub, seda ma kirjutada ei saa. Sorri kui laused lihtsalt lakooniliselt reas on. Ma ei pingutanud.

kolmapäev, august 29, 2018

27.08-29.08.2018

Üks päev jalutas mulle tänaval vastu sõbranna ema. Pea minuni jõudes hõikab, et ma olevat jube kõhnaks jäänud! J u b e  k õ h n a k s!! Ma ei registreeri ära. Esiteks--kas ma oli mingi aeg tagasi jube paks, et nüüdse minuga võrreldes võiks öelda, et ma olen jube kõhn (tõsi, kaks ja pool aastat tagasi olin ma jube rase) aga mul on mälupilt, et seesama sõbranna ema nägi mind peale rasedust ja just siis, kui ma olingi päriselt palju kõhnem, kui praegu. Seega, ei saa ma üldse aru, mida ta mõtleb. Ma ütlen, naine, te valetate, mul on selle tõestuseks kapis teksad, mida ma eelmisel suvel kandsin aga praegu jalga ei lähe. Pesus kokku tõmmanud, arvab. Haa! Miks vaielda. Ma olen selline nagu ma olen kogu aeg olnud. Ei ole vahepeal mingiks tündrikuks paisunud, et nüüd võiks mulle "jube kõhn" välimuse kohta pakkuda. Inimesel oli lihtsalt hea tuju, ma arvan. Aga egas ma ei solvunud siis sellest, vastupidi.
Imelikke asju juhtus veel. Helistasin eile lastepolikliinikusse, et eriarstile aega panna ja sain aja juba esmaspäevaks.
Täna on lapse sünnipäev.

esmaspäev, august 27, 2018

17.08-26.08.2018

Eelmise neljapäeva ööl vastu reedet ma vedelesin voodis unetult ja tundega nagu oleks keegi mulle vett täis õhupalli kõhtu toppinud. Täpselt selline tunne on minul, kui mul on kallal kõhugripp või toidumürgitus. Neid asju ei juhtu kuigi tihti. Hommikul olin ma endiselt veendunud, et see tunne oli põhjustatud eelmisel päeval söödud kalast ja ma ei lubanud oma lapsel seda järgmisel päeval igaks juhuks süüa. Villul hakkas ka halb hommikul.  Mul läks, nagu tavaliselt ikka, päeva peale kõik korda ja suutsin mõelda sellest, et õhtul võiks poest õhtuks proseccot osta. Long story short--see oli siiski kõhuviirus. Kala sõin ma inimkatse eesmärgil ise ära ja midagi ei juhtunud. Villu piinles kuni esmaspäevani ja teisipäeval jäi Tom haigeks, kuid piirdus samuti oma ema kombel vaid ühe õhtu pikkuse kannatusega. Aga sellele järgnes Mari nohu ja minule kukkus  sülle paar kodust päeva temaga. Oh juudas küll. Kui ma ei oleks ise oma silmaga näinud, kuidas minu sõbranna pöörasest tütrest on tänaseks sirgunud igati tore 11-aastane tütarlaps, pluss veel üks lähedane näide, siis ma jookseks vist juba kirikusse kurjade vaimude väljaajajat otsima. Seda ma iseenesest ei tea, kas kirikust teda leiab. Sest suht tihti on mul küll selline tunne, et midagi muud ei jää üle. Nüüd siis saan ma kogeda, mis tähendab lapsevanem olla või? Et see on nagu väike litakas selle eest, et siiani on poistega suht lebolt läinud. Kui keegi ka kusagil rääkis, et appi, mu laps on selline ja käitub sedasi jne, siis ma lihtsalt lõin endaga patsu, et juhhei, hea, et endal kõik sujunud on. Ja nüüd siis karma sai mu kätte. Samas nüüd, kui ma olin selle lõigu ära kirjutanud ja paar päeva hiljem seda lauset siin kirja panen, on kõik nii ilusti läinud. Lapsel on vaheldust vaja, mulle tundub. Olime nädalavahetusel maal, kus käisime Hispaaniast tulnud sõpradel külas ja siis oli meie koduhoovis laat ja kohvikutepäev. Mari oli normaalne inimene kogu aeg. Ei pidanud oma igavat ema ja tüütuid mänguasju vahtima. Ta muidugi sai mingi 10 uut mänguasja ka viimase 3 päeva jooksul. Win. Naised, ma ütlen, on teistmoodi kui mehed.
Käisin just (pühapäeva õhtul) koeraga õues. On jälle see aeg, kui saab õhtul jalutades teiste kodude akendesse sisse vaadata.
Nohh ja muidugi see sündmus, et reedel ma olin ihuüksinda kodus. Nagu terve öö!! Mul oli täiesti vaba õhtu. Seda ei ole juhtunud nii kaua, kui ma mäletan. Ma läksin õe sünnipäevapeole. Enne seda kolasin veel Ülemistes sellise näoga ringi nagu mul oleks raha üle ja olen niisama šoppamas. Et vaatan, mida õhtuks selga osta jne. Ostsin 5-eurose valge maika. Sedasi siis tunnevad vallalised või lastetud inimesed, jah? Täiesti null koma null kohustust reede õhtuks. Peale selle, et peab peole minema. Oh boy, päris hea tunne oli. Mitte, et pere oleks väkk. Lihtsalt see tunne, et mitte midagi ei pea tegema, see tunne on, olgem ausad, ikka paganama hea küll. Magama sain u kell 01.00 (pöörane, ma tean) ja kell 6.30 helises mu sisse unustatud äratus. Siis ma küll natuke surin aga olin suutnud õnneks siiski uuesti magama jääda ja 10ni magada. Seda pole ka iial juhtunud.

reede, august 17, 2018

Kuu aega asju

No ahoi. Ja umbes kuu ongi vahele jäänud kirjutamisele aga mul oli puhkus ja ma ei viitsinud. Pluss kodus ma arvuti taga niisama lebolt istuda ei saaks ka. Kus ma pooleli jäingi. Viimasest töönädalast enne puhkust ei kirjutanud midagi ja praegu ka ei kirjuta, sest see oli täiesti tavaline töönädal. Ilmselt pisut rohkem kirjatööd ja ootamist, et see juba läbi saaks. Pmt juba siis oli väljas palav. Mäletan, et ootasin reedel, viimasel tööpäeval, ühes kohas oma viimast kohtumist kliendiga ja vahepeal käisin end autos jahutamas. Jõudsin varem kohale ja piinlesin kuuma käes.
Aga puhkus, nagu need puhkused ikka, mööduvad umbes kümme korda kiiremini, kui tavalised nädalad, kui tööl käid. Meil oli sellist aega, kus perega midagi teha sai, vist ainult nädal, sest kogu aeg oli keegi kusagil ära. Kui hakkasin ükskord varem Läti trippi kokku panema, siis avastasin, et meil oli  6 päeva sellist aega, kui saame kuhugi kõik koos sõita. Nohh, oleks ju see aeg pikem olnud, kui ma oleks varem kui kaks päeva ette teadnud, et London Grammar ei esinegi Sweet Spotil. Ja sinna olid meil ju piletid ostetud. Mistõttu meie Läti reis jäigi nii pikaks kui ta jäi. Kunagi kujutasin ette, et võiks kauem olla. Ma pole Lätis kusagil mujal viibinud kui Riias. Ja sedagi vist 20 aastat tagasi ja mõned tunnid. Meeles ainult loomaaed, mingi torn ja Lido. Tundub nagu kohustuslik turistikas. Ilmselt seda ta ka oli. Ema töökaaslastega käisime. Nüüd olime me paar päeva Ventspilsis ja seejärel paar päeva Riias. Kuna lastele on oluline, et ujuma saab, siis selle järgi sai Ventspils valitud ka. Ja hea valik oli. Sest palav oli ja vee olemasolu oli hädavajalik. Ventspils on hästi nunnu ja kompaktne linn, kuhu lastega minna. Väga palju erinevaid tegevusparke ja tõeliselt mõnus rand. Kui lapsed ka matkasellid on, saab igale poole jala--vanalinna, randa, jne. Me Mariga seda ei katsetanud ja ma usun, et poisid oleks ka lõpuks ikkagi väsinud olnud. Sest see palavus ju. Ma tükk aega eitasin seda aga lõpuks siiski julgesin tunnistada, et ma enam ei taha, et palav oleks. Hetkel on väljas umbes 17 kraadi ja tibutab vihma, väga hästi tundub kõik. Samas--ei lähe ilmselt kaua, kui hakkame seda sooja taga igatsema. Haa ja Ventspilsi vanalinnas juhtus huvitav seik meiega. Kuivõrd saab "huvitav" üldse ühe tulekahju kohta öelda. Istusime ühe kohviku väliterrassile sööma, kui kohe tundsime ja vist ka juba nägime, et vastasmajast immitseb tossu välja. Villu tegi veel ettekandjale nalja ja küsis, et mis teil see vastasmaja siin põleb või? Mingil hetkel muutus see hais juba väljakannatamatuks ja me kolisime sisse. Tom käis aeg-ajalt aknast vaatamas ja raporteerimas, et nüüd on juba päris palju suitsu, nüüd ei näe enam vastasmaja, nüüd tuli tuletõrje, jne. Meie kohvikus oli sees ka juba seda vastikut kärsahaisu. Ja siis ühel hetkel lendasid tuletõrjujad sisse ja käsutasid kõik kohe välja, liiga ohtlik hakkas. Kahmasin lapse mängunurgast ja panime jooksu. Pidimegi reaalselt jooksma, kuna vastasmaja põles ja tänav oli paksu suitsu täis, mis kiiresti edasi levis. Muidu oli hea kohvik ja maitsvad toidud. Ja mina veel endamisi mõtlesin, kui Villem tellis, et pead sa just selle kõige kallima toidu valima. Maksta ei jõudnud, seda tahtsin öelda. Ennem tuli põgeneda.
Peale Lätit oli meil kaks festivali--üks päev Sweet Spotil ja kaks päeva Intsikurmus. Sweet Spot üllatas tegelt positiivselt. Nagu Flow festivali väike korralik õde või nii. Flow mulle tegelikult üldse ei istunud. Väga räme rüselemine, väga kõva joomine ja suur ala. Mulle ei meeldi üldse kusagil rahvamassis rüseleda ja pool tundi kusagil söögisabas seista. Ma oma lemmikbändi nimel olin valmis seda tegema aga näed siis. Vähemalt saime Kultuurikatlas tantsida. Üks lahe Prantsuse dj esines seal. Normaalsel ajal--kell 20.00. Nagu keskealistele sobilik. Mitte kell 04.00. Minu piir on jõuab suhteliselt vara kätte. Kell 23.30 ma juba nihelen ja haigutan ja tahan voodisse ära. Ise ka vahel mõtlen, et loll. Võiks ju viimast võtta, kui võimalus avaneb aga kui juba ette tead, et järgmisel päeval mingit logelemist ette näha ei ole, siis ma hakkan end varakult piitsutama. Sama ka Põlvas, Intsika festivalil. Olgem ausad, ma tegelikult ka väsin suurtel üritustel väga vara ära. Süüdistan lapsi.
Ja muidugi enne neid üritusi, oli meil sõbrannaga traditsiooniline suvetripp. Seekord Räpinasse ja selle lähiümbrusesse. Selle tripi me saime ka nii paika pandud, et need päevad, mis valitud said, olid ka ainsad kolme kuu peale, mis sobisid.
Appii, kaua ma seda postitust kirjutan. Vähemalt kaks nädalat küll juba. Võtan otsad kokku. Nüüd on töö täies hoos ja puhkustega kõik. Eile tegime ahjulõhet ja mul oli öö otsa paha olla. Villu ärkas hommikul ja tal oli ka paha. Muidu midagi aru saada ei olnud. Tundus hoopis, et nii hea kala oli.

kolmapäev, juuli 11, 2018

10.07.2018

Võtsin ennast kokku ja broneerisin üle mitme aasta taasa neuroloogi aja. Need samad valud paremas kehapooles on tagasi. Tahaks uuesti rohtusid või midagi. Mul oli meelest läinud selle arsti nimi, kelle juures ma Tallinnas käisin. Tasulises vastuvõtus veel. Guugeldasin, et ma jumala eest sama inimese juurde ei läheks. See oli nii ebameeldiv arst, et ma veel kannataksin aasta otsa valusid...vist.....ilmselt ei kannataks ka. Selles kliinikus, kus ma käisin on kaks neuroloogi ja mõlemal suht madal hinne ja palju negatiivset tagasisidet. Valisin siis nendest kahest halvast parima ja vist ei ole see arst, kelle juurest ma meeleheites väljusin. Olgugi, et ta lõppkokkuvõttes rääkis õigust. Pärast, kui üks normaalne Tartu neuroloog oli mulle sama juttu rääkinud aga tavalise inimese kombel, mitte poolenisti läbi sõimates.
Ja siis juhtus täna mul veel järjekordne intsident karastusjoogiga. Mõni aeg tagasi kirjutasin, kuidas ma autos coca pudelit avades omale püksi pissinud inimese look´i suutsin tekitada ja niiviisi töökohtumisele läksin end jaki ja kotiga kattes. Seekord nii rämedalt ei läinud aga piisavalt imelikult küll. Olin samuti töökohtumisele minemas ja mõtlesin, et haaran kesklinnas Postimaja R-kioskist coca kaasa. Võtsin selle riiulilt aga see liigutus vallandas pisikese ahelreaktsiooni ja maha lendas pudel Sprite´i. Otse minu jalge ette puruks ja hakkas koha peal pöörlema ja purskama nagu hull. Mitte, et ma oleks nende jugadega näkku saanud, oh ei, need pritsisid otsejoones mulle kleidisaba alla ja sandaalidesse. Ma nagu ei osanud midagi öelda ega teha. Olin olukorra jaburdusest suht tummaks löödud. Aga egas midagi polnudki teha. Maksin oma coca eest ja läksin lirtsuvate kingadega bussi peale.

9.07.2018

No täiesti tavaline päevakene. Oot, ei olnud. Palgapäev oli. Kõik raha paigutasin ära erinevatesse sektoritesse. Hambaarsti juures käisin ka. Sain teada, et pmt läheb mul järgneva aasta jooksul mingi vahva ulmeline summa seal. Järgmine visiit on 630 ja siis nelja kuu pärast samuti 630. Ookei. Jajah. Kas ma võin juba kõik ära maksta?  Jaa, ma tegelikult teadsin ka seda ja midagi otseselt katastroofilist ei juhtuks, kui ma ei läheks seda protseduuri tegema. Võib-olla siiski 10 aasta pärast juhtuks või ma ei tea ka aga igatahes niisama ma seda jätta ka ei kavatse. Teen ära ja maksan end pooleks. Igaks juhuks käin teises kohas ka arstil ära, sest ma olen kuidagi Tallinna ühte kalleimasse kliinikusse end sisse seadnud. Loll otsus, ma pakun

esmaspäev, juuli 09, 2018

8.07.2018

Niisiis. Magasime öösel suht okeilt kõik telgis. Ma küll ärkasin mitu korda sekundiks, et kontrollida, kas Maril on tekk peal aga üldiselt magasin. Need mõned tunnid. Jalka venis ju pikaks. Ma läksin enne lõppu magama isegi. Ja kui Mari hommikul ärkas ja püsti kargas, siis ma aimasin, et asi on kahtlane. Kell oli 05.00. Nagu loll proovid alati lapsele rääkida, et tudume veel, ehkki tead juba eos, et see on täiesti tulemusteta jutt. Loomulikult tahtis ta telgist välja minna. Okei. Panime riidesse, ronisime välja ja siis ma lihtsalt seisin nõutult märjas kasteheinas kell 05 hommikul laps süles. Misasja me teeme siis nüüd? Nagu üsna ahastav olukord. Mari arvas, et võiks jänkusid minna vaatama. Mõtlesin korra, et sõidan kuhugi lähimasse tanklasse, ostan kohvi ja saiakesi. Lähim tankla oli muidugi 40km kaugusel Uuemõisas. Läksime tagasi telki asja arutama. Ja tegelikult meil paremat plaani ei tulnudki, kui lihtsalt lahkuda, sõita tanklasse, võtta sealt kohvi ja süüa ning edasi Raplasse suunduda. Villu ja Villem pakkisid kogu telginduse kokku sel ajal kui mina Mariga soojas autos multikaid vaatasin. Edasi võtsimegi suuna Haapsalu poole Uuemõisa Cirkle K tanklasse. Ilus on see varahommikune Läänemaa, midagi pole öelda. Päike paistis, metsloomad kalpsasid üle tee, täielik inimtühjus. Vaate üle küll kurta ei saanud. Üldise enesetunde üle küll. Mind õnneks kohv natuke aitas, Villut mitte, sest ta ei joo kohvi. Mari mugis oma saiakesed ära ja jäi mõnusasti magama uuesti. Noh, meil oli päris raske seda päeva mööda saata. Sellised päevad on kõige tüütumad. Plaanisime siin, et ehk läheme veel Hiiumaale sel suvel ja seal peaks ka telkima aga peale eilset panime täieliku stopi peale. Suht sama olukord tekiks, kui Mari taas keset ööd üles ärkaks. Otsustasime, et ei lähe me kuhugi enam tema ja telgiga.
Aga nädala pärast olen ma juba sõbrannaga suvetripil, sest mul on puhkus ja seda ootan ma väga, sest mis seal salata, me läheme sinna ilma lasteta!!

7.07.2018

Käisime Noarootsi Kohvikutepäeval. Loomulikult oli täna see päev, kui Mari ärkas 06.30, olles kogu eelneva nädala, kui olid tööpäevad, tahtnud pigem kauem magada kui kell 07.00. Täna siis, kui selleks oli suurepärane võimalus, otsustas ta seda mitte teha. Olgu siis, see pole tegelikult mingi imestamise koht. Olin endale eelmisel päeval hullusehoos imekallist ja kvaliteetset kohvi ostnud ja seetõttu oli hommik suhteliselt ilus. Lõuna paiku asusime Noarootsi poole sõitma. No püha jumal, telkimine on küll vahava aga selleks peab ju pool elamist kaasa vedama. Kokku käisime me kolmes kodukohvikus. Üks oli jama, teises sõime ja kolmandas veetsime terve õhtu. Seal ka siis oma telgi püsti panime. Ilm oli super, miinus pidev tuul, mis on mere ääres paratamatu. Ja kokkuvõttes see ei häirinud ka nii palju. Plussiks täielik sääskede puudus. Mitte ühtegi ei olnud. Ujumas ei käinud. Vedelesime ja mõnulesime lihtsalt. Teadmata, mis lõivu me homme selle eest maksma hakkame. Samas--ei midagi üllatavat.

2.07-6.07.2018

Eelviimane töönädal enne puhkust. Laupäeva hommikuks, mil ma seda kirjutan, on mul kõik need suurepärased sündmusterohked tööpäevad juba ununenud. Sel nädalal käisin juuksuris ja värvisin uue hennaga juukseid. Kuna seda hennat, millega ma siiani värvinud olin, enam müügil ei olnud, valisin teise. Igaks juhuks hoidsin natuke lühemat aega peas. Aga ei, tulemus on ok ja võin ka kauem hoida järgmine kord. Ma tean, et vahel võiks neid juukse otsi ju lõigata aga hetkel ma üldse ei seedi seda pikkust ja pigem ei kanna juukseid lahti.