teisipäev, jaanuar 09, 2018

09.01.2018

Ma lubasin endale, et aju kärbumise ennetamiseks ja mõttetegevuse edendamiseks ma peaksin blogi edasi pidma. Jumal, kui raske see on. Ma pean ju spetsiaalselt leidma aja selleks. Aga praegu ma leidsin, sest muud teha ma lihtsalt ei ole võimeline. Olin vist küll terve öö üleval tänu tormile. Otseselt mitte tormile aga tänu koerale, kes oli  närvis ja kõndis, haukus ja niutsus tuule ulgumise tõttu. Proovisime selliseid variante nagu tema füüsilise jõuga kappi tirimine (kus ta koht on), oma voodi kõrvale aseme tegemine ja ta sinna kinni barrikeerimine, mina läksin  teise tuppa diivanile magama ja võtsin Ruudi kaissu, Villu läks teise tuppa magama ja mina võtsin magamistoas Ruudi kaissu. Jah, ma lubasin koeral oma voodisse linade vahele hüpata. Ta ronis mulle täiega külje alla ja surus mind küll lehma jõuga, olles ise selline keskmine koer. Hommikul vahetasin pesud ära. Ükski variant muidugi ei toiminud. Kui ta kell 05.30 ka lapse üles ajas, kes ise seejuures väga rahulolev näis, tulime üles kohvi jooma. See varint sobis Ruudile kõige paremini ja ta sai rahulikult magama keerata. Maailm oli taas tema jaoks omal kohal. Nagu täielik titt. Paar tundi oli talutav aga umbes poole üheksa ajal tahtsid luugid kinni vajuda. Kuna aga Mari ka kell 10.00 veel lõunaunne jääda ei soovinud, siis siin ma nüüd olen. Sõin ja läks pisut selgemaks olemine. Mari võib vist küll täna väga palju multikaid vaadata, sest ma nagu ei leia endas seda jõudu, kui ma just koos temaga magada ei saa. Aga varsti ma lähen ja surun ta küll magama.

Nüüd on juba uus päev. Nagu näha ma ei saa ühte postitust ühe hooga ikkagi tehtud. Täna hommikul tõusist voodist deemon-beebi. Magas normaalselt terve öö aga hommikul mölises ja märatses minuga ning keeldus hommikusöögist. Eile, kui koer meid poolest ööst üles ajas, oli aga jumala heas tujus terve päeva. Ma ei saa aru, noh. Tujuteb nagu õige naine kunagi.
Seoses sellega, et me nädalavahetusel Varssavisse läheme, tabasin ma eile end mõttelt, et viimati, kui me mehega ilma lasteta terve nädalavahetuse veetsime, oli aasta 2015 märts vist. Ja kui ma ütlen  täisväärtusliku, siis ma mõtlen, et  ma samal ajal ei kasvata last oma kõhus või siis ei imeta teda. Olgem ausad, siis on ju tegelikult selline pooletoobine olemine. Eks selliseid nädalavahetusi on  ikka mitmeid ette tulnud möödunud 3 aasta jooksul. Aga sellist, kus sa saad teha täpselt seda, mis parasjagu pähe tuleb ja millal, sellist pole olnud. Jah, sõbrannaga tegelikult üks mõnus nädalalõpp oli suvel. Seda küll. Kusjuures see 2015 märts on ka suhteliselt umbes pakutud. Ei tahaks üldse uskuda, et see tegelikult 2014 oli. Olime siis  Pärnus spas. Ma ei ole vangis istunud, asju on tehtud ja üheõhtulisi üritusi on olnud aga selline fakt lihtsalt, et vat nii palju kui pea 3 aastat, on vahepeal vett merre voolanud. Ja ma ei ole sealjuures heitunud ega midagi. Aeg on meeletu kiirusega möödunud. Polnud varem kui eile selle peale üldse mõelnudki. Aga jeesusmaria, kui keegi oleks mulle siis öelnud, et naine, sinu järgmine vaba nädalavahetus mehega tuleb 12-14 jaanuar 2019, siis ma....noh, ma ei tea, mis oleks mõelnud või öelnud. Sest see kõlab hästi absurdselt. Ja ma ennem ei usu ka, kui lennukis istun.
Uusaasta lubadustest ka: ma ei lõika oma juukseid lühikeseks ja ei osta närakaid riideid.

reede, detsember 15, 2017

Lihtsalt napakas olen

Kirjutasin täna ühele kliendile, kellega oli vaja kohtumine kokku leppida, et kas võime siis kella 12.00ks kokku leppida ja vajutasin send. Ainult, et seda lauset kirjutades, olin teinud ühe pisikese typo (võite ise nuputada, mis tähe ma valesti panin) ja sain sellest alles paar tundi hiljem teada, kui vaatasin, et klient on kuidagi kummaliselt oma vastuse sõnastanud. Mine pekki, kui piinlik mul oli. Õnneks tundub, et kliendile tegi see pigem nalja, kui midagi muud. No mida üldse muud võikski. Oleks veel, et tuttav meesterahvas, ei, jumala võhivõõras. Ja ma tean temaga 20.12 kell 12.00 kokku saama. Oh god. Loodan sellele, et olen raskelt tuimestatud ja uimane, kuna tulen otse kahetunniselt hambaarsti visiidilt, kus hakatkse juureravi tegema. Kõlab nagu vahva päev, juba ootan. Õnneks kujuneb meie kokkusaamine ainult ehk minutiliseks, kuna ma lihtsalt annan talle kauba aga ikkagi, ikkagiii.

neljapäev, detsember 14, 2017

Lisaks

Tahtsin veel lisada, et mul õnnestus ära teha aasta 2017 lugemischallange. Ja see on võimas! 12 raamatut aastas!!!!! Taustsüsteemi arvestades võib rahule jääda. Ja mul on veel pool kuud aega. Kui kodus on selline väike rüblik (kahe suurema lapse olemasolu ei oleks kuidagi takistuseks), siis sellist aega, kus sa lihtsalt niisama vedeled ja kasutad seda aega lugemiseks, tuleb ette äärmiselt, äärmiselt vähe. Sellepärast mul ongi enda üle hea meel. Sest ma ei saa lugeda une arvelt. Peab ikka elu põnevaim raamat olema, et ma voodis lugedes magama ei jääks. Kell 05 ma ekstra seetõttu ka kunagi tõusma ei hakka. Lapse lõunauinakut kasutame me endiselt vankriga jalutamiseks. Seega jääb järgi veel vana hea klassikaline koristamine. Ma kohe meelega ei hakanud koristama, kui mul mingi vaba moment käes oli, vaid sel ajal ma lugesin. Sest koristamine on ilgelt nõme ja tüütu tegevus ja tahaks midagi endale meeldivat ju selle asemel teha. Ma vist oleks tegelikult ka rohkem jõudnud aga vahepeal sattusid järjest ebahuvitavad raamatud, mida ma pool vägisi lugeda üritasin ja lõpuks alla andsin. Ja see venis, sest ebahuvitavat raamatut peab en sundima lugema.  No näis, mis edasi saab. Mõtlesin panna järgmise aasta eesmärgiks 13 raamatut, sest ma lähen ju tööle ja kus see vaba aeg siis on? Tegelt see 12 raamatut aastas tundub häbiväärselt väike arv aga päriselt ka, ma rohkem lihtsalt ei jõudnud. Vabanduseks võin veel öelda, et ma olen sel aastal veel lisaks mitu korda teatris ja kinos käinud:):) Pöörane, ma tean.
Samas, täna, eksole, aasta ime--Mari magab aga mina juba 05.15st üleval! Kell on 07 ja ta ikka magab. Laste uni on müstiline.

kolmapäev, detsember 13, 2017

Tulin tagasi

Nonii, ma ei tea, kust see nüüd tuli, et ma võtan kätte ja kirjutan blogipostituse. Ei tea veel, kas see avaldamisele ka tuleb, sest iga hetk võidakse mind katkestada ja siis läheb tuhin üle. Mul on neid mustandeid ikka palju kogunenud. Juba praegu tundub, et ma ajan peamiselt mula. Aga olgu nii. Viimane postitus oli 5.06. Vahepeal....hmmmm...on asju toimunud  ka ilmselt. Suvi oli aga see oli ammu. Tähendab, see ikka ju ei olnud suvi, ega ju? Meil oli väike suvi siis, kui me nädal aega Varssavis olime. Täiega kuum oli. Jah, minge ka just siis Poola, kui tahate tunda, et saate endale põhimõtteliselt kõike lubada. Kõlab kuidagi kummaliselt aga ma kinnitan, et nii on. Minu jaoks väga imelik kogemus tegelikult. Olla terve perega nädal aega suurlinnas ja poes hindu nagu eriti vaatama ei pea. Vahelduseks igati hea olukord. Tagasi Eestisse tulla oli halb. Kuu aja pärast läheme jälle aga siis küll ilma lasteta. Ma arvan, et nädalavahetus Tartus läheks meile rohkem maksma (kui lennupiletid välja arvata).
Aga! Aga....mis ma tahan veel öelda, et ma ju pean pmt kohe tööle naasma. 1.märtsist hakkab pihta. 2 aastat on lihtsalt mööda lennanud. Ma ei ütle, et ma ei taha minna, pigem ikka tahan. Aga no üldises plaanis, kesse ikka nii väga tööl käia tahab. Palka makstakse, see on hea. Ja eks ma pean end vaikselt valmis panema ju ka selleks nädal-lasteaias-kaks-nädalat-kodus rutiiniks...vist? Esimesel eluaastal oli seda nohu küll ebanormaalselt palju. Vaikselt tulevad need ajad meelde, kui sai sedasi taieldud ja stressatud.
Ma vist lõpetan praeguseks ja eemaldan lapse Mashast ja Karust. Ühtlasi lähen teen taas järjekordse ülekande kellegi jõulukingi jaoks. Enam ei pea järge ka.

esmaspäev, juuni 05, 2017

Kaks asja, mis mind eile närvi ajasid. Nendest üks ajab ikka veel.

Alustan sellest, mis varem närvidele hakkas käima. Panime Osta.ee-sse müüki oma titevankri komplekti. Olematu hinnaga, et jumala eest kiiresti minema viidaks. Ma olin selle üsna ribadeks ka kärutanud. Pluss turvakas oli täielik feil selles komplektis. Aga elu sees ei oleks tulnud pähe katsetada turvahälli kaldenurka autos enne ostmist. Ja mida sa katsetad, kui beebi on alles kõhus. Saime sellest aimu haiglast koju sõites. Noh, ühesõnaga komplekt osteti ära väga ruttu. Ostjaks Aljona Narvast. Siinkohal mainin ära loo ühe põhilise punkti--alati midagi müües märgime ära, et kaubale tuleb ise järele tulla. Ei viitsi iial hakata saatmisega jamama. Nii ka seekord. Aga oh rõõmu, kui kohe peale kauba ostmist, saame Aljonalt kirja, et kas oleks võimalik postiga saata? Jättes kõik imestunud  emotsioonid siinkohal kõrvale, vastasime, et ei, ei ole. Oksjonil on märgitud, et kaubale tuleb ise jäerele tulla. That´s it nagu! Tutvu tingimustega, inimene. Ja kes üldse ostab toote, mis asub Tallinnas, elades ise Narvas ja teades, et järele tulla pole võimalik? Nats napakas käitumine nagu. Aa ei, ta ei jäta oma jura. Tahab, et saadaksime kulleriga. Ma vastan, et ei, ma ei saada kulleriga. Ma peaksin ju siis kõik need 25 asja kuhugi pakkima esiteks. Mul pole mingeid laibakotte või karpe kodus niisama võtta ja ostma ma neid ekstra sellepärast ka ei lähe. Ausalt ka, ma ei taha ja ei viitsi. Sai ju selline tingimus pandud just sellepärast. Võite öelda, et ma terroriseerin kedagi vaest rasedat Narva naist aga see oleks sama hea, kui ma käiksin poes, topiksin asjad kotti ja siis teataksin mingile Selku tüübile, et õu, mul on kotid ilged pommid, äkki viitsid koju tassida. Teie poest ostetud ju. Oleks veider ju. Igatahes saaga jätkub. Viimane meiepoolne vastus oli, et davai, tule järgi või paneme asja uuesti oksjonile. Seal on mingid nüansid ka, nii lihtsalt see ei käi aga õigus on siinkohal meie kui müüja poolel. Midagi ületamatut olla ei saa. Muidu olgu öeldud, et alati küsitakse, et kas oleks võimalik kaup postiga saata, kui oled märkinud, et tuleb ise järele tulla. Eks leidub kindlasti palju häid inimesi, kes vastu tulevad ja võtavad selle aja ja mässavad, pakivad ja saadavad. A me pole need inimesed. Tulgu ja hammustagu see tegemata heategu mind ükskord tagumikust.
Teine värk siis eile. Läksime lapsega Nurri kassikohvikusse. See on see kohvik, kus elavab 8 kassi. Polnud kunagi varem käinud. Kohvik oli üsna tühi, kassid magasid. Enne menüü saamist toodi läbilugemiseks ja allkirjastamiseks kasside reeglid. Mida tohib ja mida ei tohi jne. Fine, kirjutasin alla ja toodi menüü. Avasin selle ja esimese asjana loen, et kohvikus kehtib külastustasu. Täiskasvanud 5, üliõpilased, pensionärid 2,5 ja perekond 10. Misasja nagu?? Olin juba eelnevalt Aljona tõttu tujust ära ja nüüd mingi selline jamps siin. Loomulikult ma ei hakanud ütlema lapsele, et pane riidesse, me läheme ära. Ega ma mingi loll ei ole. Vaatasin hoolega ringi, et kus see silt neil võiks olla, et külastus maksab raha. Kusagil ei olnud. Hiljem, makstes, uurisin müüjalt, et kas neil on ukse peal kirjas, et siin kehtib külastustasu? Sain vastuseks, et on kirjas. Kui meid siis välja lasti, sest ise sa väljuda ei saa, kassid võivad jooksu panna, siis seisin ja uurisin välisust. No ei olnud mitte kusagile kirjutatud, et kohvikus on külastustasu. Igatahes siis teadke, et sinna kohvikusse minnes, tuleb arvestada vähemalt 5-eurise lisakuluga. Selle eest saab siis, nii kaua kui soovid, vahtida kaheksat magavat kassi. Mina ei ole mingi crazy cat-lady ja mulle tundub selline asi pisut absurdsena. Pange korjanduskast omale kohvikusse või midagi. Vaatasin nende kodukat ja FB lehte praegu, ei leidnud ka sealt sellekohast infot. Kurat ja see Aljona ajab endiselt täiega vihale.

kolmapäev, mai 03, 2017

Tagasi zombimaal--peast sooda jahub niisama.

Oh juudas küll! Iga päev 05.30 tõusta on nii rets:) Olin juba unustanud, mis tunne on IGA PÄEV ringi käia nii, et luugid tahavad kinni vajuda. Just tulime joogast, laps jäi autos magama ja automaatselt mõtlesin, et tõstan ta vankrisse ja läheme jalutama. Siis aga tuli mul täiega hull idee, et mis oleks, kui ma paneks ta vankrikorviga tuppa hoopis ja ise vedeleks diivanil. Natuke võttis aega, et end selles ettevõtmises veenda aga kokkuvõttes just nii ma tegingi. Võtsin kohvi ja kobisin diivanile mingit suvalist romantilist komöödiat vaatama. Õnneks polnud ka survet raamatut lugeda, kuna Mari tegi mu Kindle´i katki. Parasjagu oligi seal üks raamat pooleli. Pean selle nüüd paberkandjal endale sebima, sest ma ei saa raamatuid pooleli jätta. Ainult siis, kui nad on väga halvad.
Joon nii palju kohvi ja rohelist teed, kui tahad aga miskit sellest paremaks ei lähe. Ainult halvemaks--mu nahk on nii kuiv, et valus on. Vett on rohkem juua vaja. Meelest läind juba. Ega mul midagi neil päevil meelde muidugi ei jää. Üks päev ütlesin köögis kõva häälega, et ma helistan nüüd isale. Kerime kolm tundi edasi, kui olin pargis ja isa helistas. Ma ei olnudki jõudnud telefonini ennem, kuna olin selle samas kohe unustanud. Igast muud asjad ka unustan ka ära. Isegi, kui ma iga liigutuse kirja paneksin,  siis ma ju unustaksin seda nimekirja vaadata. Google kalender oma telefoni ekraanile saada on liiga ulme. See teise telefoniga sünkima panna--veel ulmelisem ulme.
Päkapikk on muutunud parajaks põrguliseks. Hakkas üks päev ja kõik. Kui magama vaja minna, siis röögib. Päeval ei viitsi ma üldse muud moodi teda magama panna, kui vankriga jalutades. Õhtul hoian hinge kinni, kas täna läheb sujuvalt või läbi raskuste. Muidugi keegi peale minu teda magama panna ei tohi. See selgus äsja meil. Pidin seetõttu ära jätma joogalaagri eeloleval nädalavahetusel. Kahju ei ole, inimene on alles aastane. Kahju on mul siis, kui ma suvel pean ära jätma tripi Kesk-Eestisse ja augustis Flow festivalile mineku (London Grammar!!!). Juba hakkasin pileteid ostma, kui kiskus kahtlaseks--´tea, kas saabki minna. Rohkem ma lapsehülgamise plaane suveks teinud ei ole. Ahjaa, Intsikurmu festar aga sinna saab tita kaasa võtta, kui tungiv vajadus peaks tekkima.

esmaspäev, mai 01, 2017

Eile

Tere varahommikust. Mis neid unetunde siis täna öösel tuli--3,5 kusagil. Kell 05 juba ilus valge väljas ja maa ka ilus valge, mis viga ärgata. Tunne on täiesti normaalne. Poole päeva pärast on kindlasti huvitavam. Mul on väiksemal lapsel jõhker nohu, sellepärast me ei maga. Eile sai suts kauem magada, aga mitte ka eriti. Tähendab, nüüd ma olen nagu puuga pähe saanud, sest reedel, kui ma jooksmas käisin, ma mõtlesin, et blogiks natuke ja oli isegegi mingeid mõtteid, kuid nüüd ma vahin siin lihtsalt oma lahustuva kohviga aknast välja. Eile, kui ma õues olin, tekkis ajju korra  lühis, et mis kuu meil hetkel on. Et esimene mai on kohe, jah? Oot, või on ikka jaanuar? Laps ütles mul eile, et tal on tunne, et peaks sussi aknale panema. Täpselt. Kolm aastat tagasi käisime lastega piknikul ja oli nii palav, et pmt midagi polnud seljas. Ja siis on mul minevikust pilt, kus ma, nagu sel aastalgi, täis talvevarustuses olen. Imelik aeg, see kevad. Ja kõik, rohkem ei tule.