kolmapäev, juuli 11, 2018

10.07.2018

Võtsin ennast kokku ja broneerisin üle mitme aasta taasa neuroloogi aja. Need samad valud paremas kehapooles on tagasi. Tahaks uuesti rohtusid või midagi. Mul oli meelest läinud selle arsti nimi, kelle juures ma Tallinnas käisin. Tasulises vastuvõtus veel. Guugeldasin, et ma jumala eest sama inimese juurde ei läheks. See oli nii ebameeldiv arst, et ma veel kannataksin aasta otsa valusid...vist.....ilmselt ei kannataks ka. Selles kliinikus, kus ma käisin on kaks neuroloogi ja mõlemal suht madal hinne ja palju negatiivset tagasisidet. Valisin siis nendest kahest halvast parima ja vist ei ole see arst, kelle juurest ma meeleheites väljusin. Olgugi, et ta lõppkokkuvõttes rääkis õigust. Pärast, kui üks normaalne Tartu neuroloog oli mulle sama juttu rääkinud aga tavalise inimese kombel, mitte poolenisti läbi sõimates.
Ja siis juhtus täna mul veel järjekordne intsident karastusjoogiga. Mõni aeg tagasi kirjutasin, kuidas ma autos coca pudelit avades omale püksi pissinud inimese look´i suutsin tekitada ja niiviisi töökohtumisele läksin end jaki ja kotiga kattes. Seekord nii rämedalt ei läinud aga piisavalt imelikult küll. Olin samuti töökohtumisele minemas ja mõtlesin, et haaran kesklinnas Postimaja R-kioskist coca kaasa. Võtsin selle riiulilt aga see liigutus vallandas pisikese ahelreaktsiooni ja maha lendas pudel Sprite´i. Otse minu jalge ette puruks ja hakkas koha peal pöörlema ja purskama nagu hull. Mitte, et ma oleks nende jugadega näkku saanud, oh ei, need pritsisid otsejoones mulle kleidisaba alla ja sandaalidesse. Ma nagu ei osanud midagi öelda ega teha. Olin olukorra jaburdusest suht tummaks löödud. Aga egas midagi polnudki teha. Maksin oma coca eest ja läksin lirtsuvate kingadega bussi peale.

9.07.2018

No täiesti tavaline päevakene. Oot, ei olnud. Palgapäev oli. Kõik raha paigutasin ära erinevatesse sektoritesse. Hambaarsti juures käisin ka. Sain teada, et pmt läheb mul järgneva aasta jooksul mingi vahva ulmeline summa seal. Järgmine visiit on 630 ja siis nelja kuu pärast samuti 630. Ookei. Jajah. Kas ma võin juba kõik ära maksta?  Jaa, ma tegelikult teadsin ka seda ja midagi otseselt katastroofilist ei juhtuks, kui ma ei läheks seda protseduuri tegema. Võib-olla siiski 10 aasta pärast juhtuks või ma ei tea ka aga igatahes niisama ma seda jätta ka ei kavatse. Teen ära ja maksan end pooleks. Igaks juhuks käin teises kohas ka arstil ära, sest ma olen kuidagi Tallinna ühte kalleimasse kliinikusse end sisse seadnud. Loll otsus, ma pakun

esmaspäev, juuli 09, 2018

8.07.2018

Niisiis. Magasime öösel suht okeilt kõik telgis. Ma küll ärkasin mitu korda sekundiks, et kontrollida, kas Maril on tekk peal aga üldiselt magasin. Need mõned tunnid. Jalka venis ju pikaks. Ma läksin enne lõppu magama isegi. Ja kui Mari hommikul ärkas ja püsti kargas, siis ma aimasin, et asi on kahtlane. Kell oli 05.00. Nagu loll proovid alati lapsele rääkida, et tudume veel, ehkki tead juba eos, et see on täiesti tulemusteta jutt. Loomulikult tahtis ta telgist välja minna. Okei. Panime riidesse, ronisime välja ja siis ma lihtsalt seisin nõutult märjas kasteheinas kell 05 hommikul laps süles. Misasja me teeme siis nüüd? Nagu üsna ahastav olukord. Mari arvas, et võiks jänkusid minna vaatama. Mõtlesin korra, et sõidan kuhugi lähimasse tanklasse, ostan kohvi ja saiakesi. Lähim tankla oli muidugi 40km kaugusel Uuemõisas. Läksime tagasi telki asja arutama. Ja tegelikult meil paremat plaani ei tulnudki, kui lihtsalt lahkuda, sõita tanklasse, võtta sealt kohvi ja süüa ning edasi Raplasse suunduda. Villu ja Villem pakkisid kogu telginduse kokku sel ajal kui mina Mariga soojas autos multikaid vaatasin. Edasi võtsimegi suuna Haapsalu poole Uuemõisa Cirkle K tanklasse. Ilus on see varahommikune Läänemaa, midagi pole öelda. Päike paistis, metsloomad kalpsasid üle tee, täielik inimtühjus. Vaate üle küll kurta ei saanud. Üldise enesetunde üle küll. Mind õnneks kohv natuke aitas, Villut mitte, sest ta ei joo kohvi. Mari mugis oma saiakesed ära ja jäi mõnusasti magama uuesti. Noh, meil oli päris raske seda päeva mööda saata. Sellised päevad on kõige tüütumad. Plaanisime siin, et ehk läheme veel Hiiumaale sel suvel ja seal peaks ka telkima aga peale eilset panime täieliku stopi peale. Suht sama olukord tekiks, kui Mari taas keset ööd üles ärkaks. Otsustasime, et ei lähe me kuhugi enam tema ja telgiga.
Aga nädala pärast olen ma juba sõbrannaga suvetripil, sest mul on puhkus ja seda ootan ma väga, sest mis seal salata, me läheme sinna ilma lasteta!!

7.07.2018

Käisime Noarootsi Kohvikutepäeval. Loomulikult oli täna see päev, kui Mari ärkas 06.30, olles kogu eelneva nädala, kui olid tööpäevad, tahtnud pigem kauem magada kui kell 07.00. Täna siis, kui selleks oli suurepärane võimalus, otsustas ta seda mitte teha. Olgu siis, see pole tegelikult mingi imestamise koht. Olin endale eelmisel päeval hullusehoos imekallist ja kvaliteetset kohvi ostnud ja seetõttu oli hommik suhteliselt ilus. Lõuna paiku asusime Noarootsi poole sõitma. No püha jumal, telkimine on küll vahava aga selleks peab ju pool elamist kaasa vedama. Kokku käisime me kolmes kodukohvikus. Üks oli jama, teises sõime ja kolmandas veetsime terve õhtu. Seal ka siis oma telgi püsti panime. Ilm oli super, miinus pidev tuul, mis on mere ääres paratamatu. Ja kokkuvõttes see ei häirinud ka nii palju. Plussiks täielik sääskede puudus. Mitte ühtegi ei olnud. Ujumas ei käinud. Vedelesime ja mõnulesime lihtsalt. Teadmata, mis lõivu me homme selle eest maksma hakkame. Samas--ei midagi üllatavat.

2.07-6.07.2018

Eelviimane töönädal enne puhkust. Laupäeva hommikuks, mil ma seda kirjutan, on mul kõik need suurepärased sündmusterohked tööpäevad juba ununenud. Sel nädalal käisin juuksuris ja värvisin uue hennaga juukseid. Kuna seda hennat, millega ma siiani värvinud olin, enam müügil ei olnud, valisin teise. Igaks juhuks hoidsin natuke lühemat aega peas. Aga ei, tulemus on ok ja võin ka kauem hoida järgmine kord. Ma tean, et vahel võiks neid juukse otsi ju lõigata aga hetkel ma üldse ei seedi seda pikkust ja pigem ei kanna juukseid lahti.

esmaspäev, juuli 02, 2018

30.06-1.07.2018

Sõitsime Raplasse. Olime niisama, grillisime ja vaatasime jalkat. Pühapäeval käisime Villuga Vändras matustel aga sellel rohkem ei peatu. Pühapäev oli ühtlasi siis ka üks nendest neljast päevast sellel suvel, kui lapsed on kõik kodust ära. Kuidas sellist asja siis võimalikult efektiivselt ära kasutada? Näiteks võib teha mitte midagi. Nagu meie tegime. Tulime koju, ma käisin jooksmas, Villu tõi India toitu ja vaatasime jalgpalli. Vahepeal tegime tööasju, et liiga romantiliseks ei läheks. Õhtu lõpuks oli mul taas selline killer uni, et kukkusin kohe voodisse magama. Ja oligi päev läbi.
Paralleelselt  tegelen ma kogu aeg oma juuste osas ülemõtlemisega. Hetkel vist kasvatan neid pikaks. Vist ka tukka. Aga iga päev mõtlen sellele, kuidas ma lähen juuksurisse ja lasen kõik jälle maha lõigata. Mul on juuksed praegu nii vastikus ja ebameeldivas pikkuses ja tundub, et nende kasv on seisma jäänud. Tegelikult ei ole, sest ma ju näen, et värv kasvab välja aga kahe kuu jooksul kaks millimeetrit tundub nagu oleks juustekasv pidurdunud. Ma ei salli pool pikki sirgeid juukseid.  Enda peas ei salli. Väljakasvav tukk käib kõige rohkem närvidele. Kuidagi ei saa teda sätitud, alati tolgendab jalus näos. Selle lasen küll juuksuris tagasi lõigata, ma mõtlen. Esmaspäeva hommikul magasin poole kaheksani.

reede, juuni 29, 2018

25.06-29.06.2018

Mis ma siis sel nädalal tegin? Käisin tööl ja võitlesin õhtuti üli-suure unega. Lihtsalt mitte midagi ei suuda teha õhtuti enam. Jube. Paar korda läksingi juba peale 22.00 ära magama. Õnneks pole sel nädalal olnud ka ulme-varajasi ärkamisi hommikul. Nagu 05.30 näiteks. Mari on ka olnud 22.00ni üleval ja tänu sellele tublisti kella 07ni maganud. See on nagu pidu juba! Käisime kolmapäeval Jüri ujulas ujumas ja olime ainsad kliendid. Eile käisime esimest korda meres--Stroomi rannas. Poisid kadusid kuhugi kaugele vette aga meie Mariga sulistasime mingis lombis, kus vesi ulatus pahkluuni ja oli soe. Kutid ütlesid, et vesi oli külm aga ometi möllasid päris kaua. Noh, tahaks nüüd näha, kas kaks kuud kestnud nohu, mis Maril nädal aega tagasi lõppes, ka päriselt pidama jäi. Ei tahaks nagu elu päris elamata ka jätta, et äkki tuleb uuesti nohu. Ei keskendu sellele lihtsalt. Muidu tõmbangi ligi.
Õhtul veel pakkisime ühe lapse asjad kokku ja täna saadame ta ära Hiiumaale. Eile mõtlesin, et on kolmapäev aga nii tore, et tegelikult oli juba neljapäev ja täna reede. Pühapäeval jääb Mari koos oma suure vennaga esimest korda mehe vanemate juurde ööseks. Seega vaba õhtu meil! Mingi üks neljast suve jooksul, rohkem ei ole. Seda mõtlesingi, et miks mul ei ole seda tunnet, et jee, puhkus hakkab.  Kui ta nüüd seal vanaemaga normaalselt hakkama saab, siis ehk saadame veel ööseks millalgi.
Hommikul sain koerahoidjalt sõnumi, et ta saab taas meie koera nädal aega hoida. Jälle vedas, sest juuli keskel pole ühtki inimest kodus ju.

24.06.2018

Täna käisime jälle rabas. Õe ja vanematega. Paar last ka. Programm oli sama, kuid täna jalutasin koos Mari ja emaga rabatee ühest otsast teise. See on tegelikult väga lühike rada--mõned kilomeetrid ainult. Ent kui pead üht last veel seljas tassima, siis on paras trenn. Ta ise edasi ei soostunud kõndima eriti. Istus maas ja oleskles lihtsalt. Kuna täna on juba reede ja ma kirjutan siin pühapäevast, siis sorri, ma ei mäleta rohkem midagi.

neljapäev, juuni 28, 2018

23.06.2018

Jaanilaupäev. Sain hommikul magada poole üheksani. Nii armas on ärgata, kui keegi hüüab kohvileee. Seekord siis ema. Päeval sõitsime perega Mukri rabasse. Asub Rapla maakonnas, Kehtna vallas. Käisime seal ka talvise pööripäeva ajal. Mitte just õigel päeval aga kuupäev oli  23.12 nagu nüüdki. Rabad on mu lemmikud. Kuna Mari oli ka, siis pikka matka ei teinud. Teda tuli ju tassida. Jalutasime tornini ja tagasi. See vist ainult paar kilomeetrit. Tornis käisime muidugi ka. Soovitan väga seda rabarada matkamiseks. Pärast peatusime veel Järvakandis, kus Villu ja Villem läksid discgolfi mängima ja mina Mari ning Tomiga käisime Grossi poes ja jaurasime niisama. Oli väga vaikne koht. Õhtul võibolla mitte nii vaikne. Käisin ka jooksmas ja tegin 8 km edasi-tagasi lõigu. Rets tuul tundus olevat. Ja ikkagi--põlved hakkavad sellise distantsi peal lõpuks valutama. Ilm läks õhtuks vaatamata ennustusele super ilusaks ja soojaks. Ja siis nagu ikka, grillisime, lõke, saun. Kella 22.00ks oli pidu otsad kokku tõmmanud. Olin juba ise pidžaama selga tõmmanud ja vaatasin diivail vedeledes ja proseccot nautides jalgpalli, kui Tom arvas, et võiks jalutama minna ja vaadata, mis toimub Rapla laululaval. Sealne pidu kostis meie hoovi ära. Tegemist oli Rapla ametliku jaanitulega. A no miks ka mitte. Vahetasin uuesti riided ja asusime mööda lapsepõlve mälestusteradasid jaanitule poole teele. Kohale jõudes võisime tõdeda ilmselget--süldipänd mängis ning oli ka inimesi, kes tantsisid. Vaatasime kaks minutit ringi ja kutsusime Villu järgi. Täiesti mõttetu jauramine.

esmaspäev, juuni 25, 2018

22.06.2018

Sõin oma sõnu ja ostsin kiirmoe keti poest omale ühe riideeseme. Alates aasta algusest olen omale uuena odavpoest ostnud täpselt ühed püksid ja nüüd siis ühe pluusi või mingi pikkade varrukatega asjanduse. Kui ma midagi endale soetanud olen, siis kaltsukast. Jaki ostsin korraliku ja kvaliteetse. Mõtlesin nagu loll eelnevalt, kas mul on ikka nii kallist asja vaja aga siis suutsin end kokku võtta ja teha selle investeeringu. No jumal tänatud. Aga põhimõtteliselt ei ole mul midagi vaja. Paralleelselt mitte-ostmisele, olen igal nädalal ühe kotitäie riideid kogumiskasti viinud. Kust need riided ilmuvad, ma ei oska seletada aga nad ilmuvad. Õhtul sõitsime maale ja tõotas tulla külm, vihmane ja tuuline jaanipäev.

21.06.2018

Tänase päeva eredaim moment oli siis, kui hakkasin töökohtumisele sõitma ja avasin autos coca pudeli hoides seda põlvede vahel. Muidugi juhtus see, et see plahvatas mulle peale ja otseloomulikult nii nagu ma oleks püksi pissinud või midagi. Kuna mul oli ühest kohast teise jõudmiseks aega 15 minutit, siis ei oleks ma kuidagi jõudnud vahepeal kodus ära käia. Nii ma siis püüdsingi jaki ja kotiga oma väärikust kuidagimoodi päästa. Ülejäänud päev oli tavaline. Ilmselt olin unine enamuse ajast.

kolmapäev, juuni 20, 2018

15.06-20.06.2018

Sellel ajal siis oli isa sünnipäev. Super ilm laupäeval. Tunnistan, hakkasin korraks tundma, et tahaks, et päike peale ei paistaks. Loll mõte, ma tean. Täna, näed, ei paistagi ja jaanipäevgi tõotab tulla tavapärane. Ehk ongi parem, muidu ei teaks enam kuidas olla ja mida teha. See oleks sama hull, kui valged jõulud. Las mõned asjad jäävad maailmas nii nagu nad on.
Pühapäeval ma vist tegin maasikamoosi. Oli tavaline päev.
Esmaspäeva õhtul toimus Mari lastehoius suvepidu. Jälgisin küll FB grupis peo infot, aga ilmselt olen ma üks väga rumal ema, sest mina läksin rahulikult kohale kaks kätt taskus. Samal ajal, kui teised pered tulid süled lookas kookide ja muu kraamiga. Kus nagu seda infot jagati? Hiljem ma lugesin veelkord info läbi ja ei osanud küll kuidagi lausest "Suvepidu toimub 18.06 kell 17.00" välja lugeda, et igaüks toogu midagi peolauale ka. Mari muidugi peost midagi ei arvanud. Sõi  ja tuias niisama ringi. Kui lapsed esinema hakkasid, siis võitles nutuga. Aga sellest pole midagi. Hiljem, kodu, rääkis küll nagu oleks elu-pidu olnud ja vaatas telefonist teiste laste laulmist ning tegi liigutused kaasa. Nunnu.
Teisipäeval saime osade endiste töökaaslastega kokku. Päeval, kui ma läbimärg oli, oli küll selline tunne, et ma ei hakka lapsega kuhugi minema aga siis vahetasin riided ja jalanõud ning õhtu lõpuks saime väljaski oldud.