kolmapäev, juuli 11, 2018

10.07.2018

Võtsin ennast kokku ja broneerisin üle mitme aasta taasa neuroloogi aja. Need samad valud paremas kehapooles on tagasi. Tahaks uuesti rohtusid või midagi. Mul oli meelest läinud selle arsti nimi, kelle juures ma Tallinnas käisin. Tasulises vastuvõtus veel. Guugeldasin, et ma jumala eest sama inimese juurde ei läheks. See oli nii ebameeldiv arst, et ma veel kannataksin aasta otsa valusid...vist.....ilmselt ei kannataks ka. Selles kliinikus, kus ma käisin on kaks neuroloogi ja mõlemal suht madal hinne ja palju negatiivset tagasisidet. Valisin siis nendest kahest halvast parima ja vist ei ole see arst, kelle juurest ma meeleheites väljusin. Olgugi, et ta lõppkokkuvõttes rääkis õigust. Pärast, kui üks normaalne Tartu neuroloog oli mulle sama juttu rääkinud aga tavalise inimese kombel, mitte poolenisti läbi sõimates.
Ja siis juhtus täna mul veel järjekordne intsident karastusjoogiga. Mõni aeg tagasi kirjutasin, kuidas ma autos coca pudelit avades omale püksi pissinud inimese look´i suutsin tekitada ja niiviisi töökohtumisele läksin end jaki ja kotiga kattes. Seekord nii rämedalt ei läinud aga piisavalt imelikult küll. Olin samuti töökohtumisele minemas ja mõtlesin, et haaran kesklinnas Postimaja R-kioskist coca kaasa. Võtsin selle riiulilt aga see liigutus vallandas pisikese ahelreaktsiooni ja maha lendas pudel Sprite´i. Otse minu jalge ette puruks ja hakkas koha peal pöörlema ja purskama nagu hull. Mitte, et ma oleks nende jugadega näkku saanud, oh ei, need pritsisid otsejoones mulle kleidisaba alla ja sandaalidesse. Ma nagu ei osanud midagi öelda ega teha. Olin olukorra jaburdusest suht tummaks löödud. Aga egas midagi polnudki teha. Maksin oma coca eest ja läksin lirtsuvate kingadega bussi peale.

Kommentaare ei ole: